Wednesday, May 30, 2012

Iga väiksemgi abi on teretulnud

Ja see tõesti on nii! Vaatasin täna oma meilboxi nagu see mulle juba harjumuseks on saanud, et äkki on mu sponsortaotlustele vastuseid tulnud. Oli vastuseid nagu alati. Mõned ikka vaevuvad vastama, kõik vastused on muidugi eitavad. Õnneks ollakse sõbralikud ja soovitakse palju edu ja kordaminekuid. Vähemalt pole päris tuimad või vähemalt on viisakad.
Täna siis ka oma tavalise tuimusega avan kirju ja valmistan ennast halvimateks uudisteks ette kui äkki...SAIN SPONSORLUST! Kirjutati küll, et firmana pole võimalik toetada, kuid see tänuväärne isik (nime ei avalda, äkki ta soovib jääda anonüümseks) kirjutas mulle, et on 1% vajaminevast summast nõus isiklikult maksma! Summa on 53.50€ ja tõesti, algus seegi. See on nii imeline, et leidub keegi, kes on nõus mind toetama, ta pole mind ju kunagi kohanud, pole mind näinud ega minuga otseselt rääkinud, kuid on nõus mnd toetama! Täiesti võõras inimene. SUPER.
Sellest sain innustust juurde ja miks ma pidasin vajalikuks sellest postitus teha ongi sellepärast, et kõik, kes hetkel otsivad sponsoreid või kavatsevad seda tulevikus teha, siis ärge andke alla ja ärge heitke meelt! On tõesti päris halb kogu aeg saada kirju, mis on negatiivse sisuga, kuid kui lõpuks tuleb kas või väike toetus, siis see annab kohe positiivset energiat juurde ja innustab edasi sponsoreid otsima.
Niipalju siis sellest. Suvi on kohe-kohe käes ja siis saab vast aktiivsemalt sponsoreid otsida. Enne veel on aga vaja kool kuidagi üle elada.

Olge tublid ja edu sponsoritega!

Thursday, May 17, 2012

Pereliiikmed

Pereliikmetest lisan ka pildid :)

 


















Minu vahetusõde Elke, kes hetkel on Kanadas ise vahetusõpilane.
















Minu vahetusvend Pieter (paremal) koos oma parima sõbraga

















Elkega olen hetkel kõige rohkem rääkinud. Küsisin talt igast küsimusi ka nende elu kohta Belgias. Sain teada näiteks seda, et Belgias elab palju neegreid ja türklasi ja marokolasi...Eks ma teadsin seda varem ka, aga ikkagi. TOLERANTSUS. 
Mu hostvanemad pole üldse karmid. WIN! Erilisi reegleid ka pole majas, peab lihtsalt oma tuba korras hoidma, see on iseenesestmõistetav minu arust.
NAD EI KÄI KIRIKUS. Hingasin kohe kergendatult. Nad on küll kristlased ja kõik on ristitud, aga kirikus nad ei käi. Ma muidugi oleksin nendega kaasas hakanud käima, kui nad käiksid kirikus, aga kuna ma ise usklik pole, siis eks teatud eneseületus see oleks. Nii et jah, kergendus.

Elke saatis mulle megalaheda lingi.
See on link minu tulevasest elukohast. Saan mööda linna ringi trippida. Seda ma tegingi, läksin kuskile suva kohta ja siis üritasin koju tagasi minna :D See kanal seal meeldib mulle juba praegu väga :)

Tuesday, May 15, 2012

Vahetuspere

Nii. Minu vahetusperest siis. Pere sain teada JUBA 30.APRILLIL! Nagu kuidas nad nii ruttu mulle pere leidsid?! Pere leiti mulle jah megaaaakiirelt, nädala ajaga sisuliselt. Pere kirjutas mulle kirja, mis oli nädal pärast minu dokumendite jõudmist Belgia YFUsse, minuni jõudis see kiri hiljem, eks mingid YFU asjatoimetused olid seal vahepeal.
Perest sain teada ühel toredal esmaspäevasel päeval, istusin rahulikult arvutis ja tegin oma asju, kuni nägin YFU kirja: Sulle on pere! TÄITSA LÕPP MIS EMOTSIOONID MUL OLID. Keksisin ja hüppasin suurest rõõmust mööda tuba ringi, avasin kirja ka ikka :D Nägin kirja, aga ei olnud veel lugeda jõudnud (pilte küll vaatasin kohe) kui helistati YFUst ja teatati ka sellest, et mulle on pere leitud. Üritasin oma hääletooni kuidagi normaalsena hoida, et päris telefoni ei kiljuks :D Igataaaahes, olin jällegi täielikus eufoorias. Kuna ma pidin kohe pärast kirja saamist trenni jooksma, siis lugesin telefonist oma kirja ja lihtsalt naeratasin bussis ja vahtisin oma telefoni. Kõrvaltvaatajatele võis päris veider tunduda, aga mis vahet sel on. Linnas nägin bussipeatuses Britti (käis 2010/2011 Šveitsis), seisis koos klassivennaga peatuses. Hüüdsin juba eemalt, et MULLE LEITI PEREEEE, tema mõistab mu rõõmu. Klassivend ütles, et see on küll eriti naljakas, et oranžis mantlis tüdruk jookseb ja karjub, et talle leiti pere nagu mingi lastekodu laps. Ikka juhtub :D

Üüüühesõnaga, pidasin vajalikuks oma ülevaid emotsioone jagada. Nüüd aga perest endast:
Elama hakkan linnas nimega Willebroek. See on Brüsseli (pealinn, kes veel ei teadnud) ja Antwerpeni vahel asuv väikelinn umbes 10 000 elanikuga. Koolis hakkan käima lähimas suuremas linnas nimega Mechelen, mis asub 12km kaugusel. Õnneks sinna saab rongiga ning rong sõidab vaid 10min. Üleüldse pidavat megahea liigelda olema, sest rongid viivad igale poole ja bussid on ka, arenenud riik ikkagi :D
Peres on 4 liiget: ema, isa, poeg, tütar

Peretütar: Elke, 19-aastane, hetkel YFUga Kanadas vahetusõpilane ning tema vahetusõde Kanadas on YFUga Kanadasse läinud eestlane :D Seega mu vahetusõde on juba Eestist vaimustuses. Elke on keskkooli lõpetanud ja läheb sügisel ülikooli Leuvenisse, mis pole ka kuigi kaugel. Seega on ta kodus vaid nädalavahetustel kahjuks.

Perepoeg: Pieter, 17-aastane. Ta läheb viimasesse klassi nüüd sügisel. Belgias järelikult lõpetatakse kool varem kui Eestis.

Pereema: Katrien, 45-aastane, ta on Leuvenis õpetaja. Ja mida ta õpetab? TURISMI! See on niiii idekas, kuna olen mõlenud ülikooli turismi minna õppima. Katrien on ka ise vahetusõpilane olnud kunagi Norras.

Pereisa: Mario, 43-aastane. Dad is an officer in the Belgian army. Jep, uhke värk :D

Isa ja ema käivad peotantsukursustel, ülilahe minu arust. Vanemas eas tuleb ka midagi toredat teha ikkagi, pealegi olen ise peotantsus käinud ja jagan sellest veits midagi. 
Nad on üks kord juba vahetuspere olnud ühele tüdrukule Tšiilist, nii et eriti hea. 

Seda kõike sain ma siis selles kirjas, mis nad mulle kirjutasid, teada. Pildid lisan ka kohe.
Fun fact: neil on suur pere, kuskil 40 inimest, all look forward to meeting you there. See tuleb küll huvitav, elusees ei jää meelde need näod ja nimed, vähemalt ühekorraga mitte.


Vaade aknast. Kanal viib Brüsselini välja


Tagaaed